Asulakoht asub Emajõe kaldast 180 m lõuna suunas soost vaevumärgatavalt esilekerkival kühmul, mida rahvasuus tuntakse nime all „Kullamägi“

Arheoloogiliselt on asulakohta uuritud mitmel korral. 1939 aastal kaevas R. Indreko kühmule ja selle ümbrusesse seitse prooviauku. Leiti savinõukilde ning mõningaid tulekivist esemeid. 1951 ja 1952 aastal uuris asulakohta L. Jaanits. Asulakoha iseloomu ja ulatuse selgitamiseks kaevati kühmul ja selle ümbruses 14 erineval kohal. Läbi uuritud ala kogupindala oli 224 ruutmeetrit.

Asulakoha eksisteerimise ajal on kühm ulatunud ümbritsevast soost tunduvalt kõrgemale kui praegu ning on olnud vastavalt kuivem. Kühmu nõlvadel on kultuurkiht kaetud turbaga, kühmu lael aga ainult kamaraga. Kultuurkihi paksus asulakohal on erinev, kõige paksem on kultuurkiht kühmu kirdeotsa jõepoolsel nõlval ulatudes 50-60 sentimeetrini. Asulakoha ulatus on edela-kirde suunas umbkaudselt 170-180 meetrit, loode-kagu suunas 80-90 meetrit. Asulakoha pindala on umbes 10000 ruutmeetrit. Kogu asulakoha territoorium ei olnud asustatud üheaegselt. Algselt on asustus paiknenud kühmu jõepoolsel nõlval, mis toona ei olnud veel turbaga kaetud. Turbakatte paksenedes ja kühmu nõlva mööda kõrgemale kasvades on ka asula nihkunud järk järgult kõrgemale. Hiliseimas etapis on asula olnud ainult kühmu lael. Antud teooriat toetab eri vanusega leidude, iseäranis keraamika paiknemine kultuurkihis.

Asulakohalt leitud esemetest tasub ära märkida kahe silmaga kirve katkendid, kivitalvad, tulekivist valmistatud nooleotsad, kaks tulekivist valmistatud heiteoda katket. Lisaks on leitud tulekivist kõõvitsaid, väikseid nuge, teravikke, uuritsaid. Luuesemeid on leitud väga napilt.

Kullamäel on elatud alates kolmanda aastatuhande teisest poolest kuni esimese aastatuhande esimese pooleni e.Kr. Kullamäe asulakohal on palju ühiseid jooni Akali asulakohaga, mis jääb 2,5 kilomeetrit ida poole. Akali asulakohaga on asustus Kullamäel hilisem ning tunduvalt vaesem leidude, iseäranis luuesemete poolest. On tõenäoline, et Kullamäe asulakoht on vahete vahel olnud mahajäetud ning siis jälle uuesti asustatud.

Asulakoht on Muinsuskaitse all ning kaevetööd saavad toimuda ainult Muinsuskaitseameti loal. Kuultuurimälestiste riikliku registri number 12866 Kiviaja asulakoht “Kullamägi”.

Lisainfot: www.muinas.ee

Oled jõudnud Emajõe suudmealal Akalis paiknevale kiviaja ja varase metalliaja asulakohale.
Selle muistise uurimistulemused on oluliselt mõjutanud käsitlusi Eesti neoliitikumist.

Akali asulakoht avastati 1937. aastal turbalõikamise käigus paksu turbakihi alt. Leiukohal Richard Indreko poolt läbi viidud proovikaevamised näitasid, et tegemist on perspektiivika uurimisobjektiga. Asulakoha põhjalikum uurimine toimus 1949.-1952. ja 1966. aastal Lembit Jaanitsa juhtimisel.

Akali asulakoha kultuurkiht on ladestunud jõeäärsele künkale, mille mõõtmed on 170×110 meetrit, st asula pindala on umbes 17 000 m². Kultuurkiht on kohati kuni meetripaksune. Asula tekkimise ajal oli turvaskatte pind umbes 2,5 meetrit madalamal ning kühm ulatus ümbritsevast umbes 3 meetrit kõrgemale. Kogu seda ulatuslikku ala ei ole elamiseks kasutatud ühel ja samal ajal: vanim asula Akalis tekkis umbes kolmandal aastatuhandel eKr ning veetaseme tõusu ja jõekalda soostumise tõttu on asustus aja jooksul künka nõlva mööda kõrgemale kolinud. Seetõttu on võimalik kultuurkihis eristada asulajäänuste erinevaid ajajärke ning selle põhjal koostatud Eesti neoliitikumi stratigraafiat on Lembit Jaanits kasutanud skaalana ka teiste neoliitiliste asulakohtade materjali dateerimisel ja tõlgendamisel.

Kokku on asulakohast läbi kaevatud 642 m², kusjuures on saadud ca 30600 savinõutükki, 1655 kivieset (sealhulgas 1255 eset tulekivist), 280 luu- ja sarveset, 55 merevaigutükki, 11 savieset ja 1360 tulekivikildu. Lisaks sellele on asulast rohkesti osteoloogilist materjali. Muu leiumaterjali hulgas esineb 112 kivitalba, poolik kivivasar, umbes 215 lihvimiskivitükki, 82 tulekivist ja 7 luust nooleotsa, 7 tulekivist ja 2 luust heiteodaotsa. Tulekivist on valmistatud kõõvitsaid, noakesi, teravikke, uuritsaid ja üksikuid survitsaid. Umbes 200 tulekivieseme ja nende katkendi otstarve ei ole selge. Luu- ja sarvesemete seas on harpuuni- ja ahinguotste ning õngekonksude katkendeid, sarvtalbu, luupeitleid, tuur ning mitmesuguse kujuga naaskleid, nõelu ja ludasid. Leitud merevaigutükid on enamikus ripatsiteks töödeldud, üks neist on aga linnukujukese katkend. On leitud ka mõned savist inim- ja luust loomakujukesed, kiltkivist rõnga tükk, mõned kivist ja luuplaadist ripatsid ning kümmekond loomahammastest ripatsit.
Eesti arheoloogilise pärandi uurimise seisukohalt on tegemist väga tähelepanuväärse muistisega.

Asulakoht on riikliku kaitse all alates 1964. aastast ning kaevetööd saavad toimuda ainult Muinsuskaitseameti loal. Kuultuurimälestiste riikliku registri number 12865 – Kiviaja asulakoht “Akali”.

Lisainfo: www.muinas.ee