Hargla (võru keeles Harglõ) on Eesti üks väikseimaid ja lõunapoolsemaid ning ajaloolise Võrumaa kõige läänepoolsem kihelkond, mis moodustati Karl XI korraldusel 1694. aastal Koivaliina (läti Gaujiena, saksa Atzele või Adzele), Urvaste ja Karula kihelkonna maadest, põhjuseks kakseelne kogudus ning keerulised loodusolud. Koiva (läti Gauja, saksa Aa) ja Mustjõe kevadine ning sageli ka sügisene üleujutus muutis ühenduse pidamise Koivaliinaga praktiliselt võimatuks.

Suurust on kihelkonnal ca´ 350 ruutkilomeetrit, laiust kitsamas kohas ca´ 4 km ja laiemas kuni 15 km. Kihelkonna lõunapiir (umbes 35 km) on samaaegselt ka Eesti Vabariigi lõunapiiriks. Hargla kihlekonna Naha küla (samanimeline küla asub ka Räpina kihelkonnas, mis kultuurikirjutustes on põhjustanud mõnikord teatavat segadust) on Eesti kõige lõunapoolseim punkt. Kihelkonna väiksusest tulenevalt oli ka inventeerijate töörühm väike, liikmeteks kaks „ühe jalga seesolijat“ Marju ja Kaarel Kõivupuu, kes on tubli viis põlve kohalikud, TLÜ kultuuriteaduste doktorant Kristiina Tiideberg ja TLÜ bioloogia eriala üliõpilane Anneliis Peterson. Metsandusalase nõuga abistas töörühma Võru instituudi direktor Rainer Kuuba, magister maastikuökoloogia ja keskkonnakaitse erialal.

 Tänapäeval jaguneb kihelkonna territoorium Valga- ja Võrumaa vahel ligikaudu võrdselt. Kihelkonnakeskus Hargla asub Valga maakonnas, kihelkonna Taheva valla osa ulatub põhjaosas paari küla ulatuses ka Karula kihelkonna alale. Lisaks arvukatele – ja rahvapärimuses soliidselt esindatud – jõgedele (Koiva, Mustjõgi, Peetri jõgi, Vaidva jõgi) on kihelkond ka üks metsarikkamaid – Taheva valla pindalast 67% ja Mõniste valla pindalast 57% on kaetud metsaga. Ka siinsed ristimetsatukad on Kagu-Eesti ristimetsadest ühed suurimad. Ainuüksi Saru (Sarupalu)-Hargla ristimetsas kasvab 1,5 kilomeetrisel lõigul tubli paarsada 120-150 aasta vanust ristimändi.

 Vanema kohapärimuse sidumisel maastikul reaalselt leiduvate või inmpõlv-paar tagasi leidunud pärimusmälestistega tuli silmas pida asjaolu, et 20. saj. II pooleni talletatud kohalugude ja uskumusteadete kogumise spetsiifika keskendus rahvajutule või uskumusteatele eelkõige kui kunstilisele tekstile, pöörates vähem tähelepanu jutustaja isikule ning/või pärimusteate seotusele konkreetse koha või paigaga. Käesolevas kontekstis osutusid usaldusväärseteks ainult need varasemalt arhiveeritud kohalood, mis olid kogutud kohalikelt inimestelt või kirja pandud kohalike inimeste endi poolt.

Suhteliselt hästi on praegusajal Hargla kihelkonna rahva mälus säilinud esiajaloolised matmispaigad ning kesk- ja varauusaegsed kiriku- või kabeliasemed. Neid osatakse näidata ja neist lugusid kõnelda. Pühapuud ja pühakivid olnud seotud ülekaalukalt Tõnise (Tinnüse, Antoniuse) austamisega ja temale ohverdamisega.

 Elanike arv näitab aga kihelkonnas pidevalt langustendentsi, seda nii loomuliku kui mehhanilise iibe tõttu. Mõnes külas, kus veel 1990ndatel käisin koos üliõpilastega pärimust kogumas, ei ela praegu enam ühtegi inimest või on jäänud vaid mõned üksikud vanad inimesed. Alles on vaid kohad, millega seotud pärimust ei vahenda enam kohalikud.

Marju Kõivupuu

TLÜ EHI vanemteadur

Tooni (Antonina) Pettai näitab meile Horstipalu pühakivi. Samas on asunud ka kalmistu ning arvatavalt ka Tinnüsele/Tõnisele pühendatud kabel.
Foto: Marju Kõivupuu

Kristiina Tiideberg inventeerib Tellingumäe /Tsirgumäe pühakivi.
Foto: Marju Kõivupuu

Anne kabeli/ja kirikuase ja matusepaik jääb II MS lanenud mäletsumärgi taha. Veel 1960ndate lõpus viis siit mööda Valga-Võru maantee.
Foto: Marju Kõivupuu

Aivar Kõivupuuga Mõnistes mahajäetud kolhoosimaastikul kunagise Katre või Katri kabeliaseme ja kalmistu jälgi otsimas.
Foto: M. Kõivupuu

Arheoloog on teadlane, kes loob materiaalse kultuuri (esemed ja nende katked, maapinnas säilinud hoonepõhjad, kalmed jne) põhjal lugusid minevikust. Ta kogub infot sõna otseses mõttes kildhaaval – savinõukillud, klaasikillud, erinevate tööriistade, rõivaesemete jm katked – ning lõpptulemusena paneb ta neist kokku tervikpildi, mis jutustab lugu mõnest muistisest või muististe rühmast. See omakorda annab ettekujutuse mineviku inimesest, kultuuridest ja ühiskondadest.

2012. aasta Tartu Hansapäevade Teaduslinnas (21. – 22. juuli) tutvustati avalikkusele arheoloogide tööd mängulises vormis, kus külastaja paneb kildudest (pusletükkidest) reaalselt kokku pildi ühe muistise kohta (siin: linnus-asula). Arheoloogiamängu abil anti ülevaade nii väli- kui ka sisetöödest, erinevatest leiuliikidest ja nende põhjal tehtavast uurimistööst ja järeldustest. Mängu lõpuks said mängijad ettekujutus arheoloogide tööst ja sellest, kuidas väikestest infokildudest pannakse kokku minevikupilt ja jutustatakse minevikulugu.